kastanimuna

õhus on päikest, seda mooramaa päikest. kuldset.
mu uus vahtrapuust laud on kivikõva nagu hiiglase süda.
selle peal on puna-valge majakas ja punane laev,
kollase lipuga.
mu uued maalid.
pehmed nagu udusuled.

tass rohelist teed, van gogh`iga

though i am often in the depths of misery, there is still calmness, pure harmony and music inside me. i see paintings or drawings in the poorest cottages, in the dirtiest corners. and my mind is driven towards these things with an irresistible momentum. - july, 1882

igatsen tihti kirju, märkamatult. kirju, ja räpaseid nurki. juuli, 1882.

linnud, mitmuses

järjest suvisem, rohelise tee aeg. tajun väga aeglaselt, kui ebamugav on oodata laupäeviti kellegi järel, oodata telefoni helisemist. see lükkab kogu päeva kokku. kilukarp. tunne, et kõik möödub ilma, et midagi "pärist" juhtuks. lähen natukeseks välja, ma ei tea veel, kuhu. päristrots "pärise" järgi.

pojengid

pojengid meenutavad tugevalt kurbust; justkui kurbus oleks reas, riiulitel, teineteise kohal, kurbused, mitmused. alumise riiuli kurbus, ülemise riiuli kurbus.
botaanikaaia jõepoolne nurk on pojengide nurk. nägin neid eemalt. see täidlane roosasus, selles on nii palju rahulolu. mitte rahu.
eile, kui lõikasin orus lahti suuri saaremaa pirukaid, tuli pojengide lõhn hetkeks läbi puulehtede.
mu sõbrad abiellusid botaanikaaias.
pikk, pikk õhtu, ehmunud linnud, ja kivitrepid. ning palju valgeid taldrikuid.
suvi on küllus. mõtlesin esimest korda sellele, et ilmselt abiellun ise esimese rohelisega. enne pojenge, pärast lumikellukesi. aprillis? olen peaaegu nagu juhan liiv. ilusamat hing ei talu.

kuu mojave kohal

tänane kuu on ümaraim, täiuslikult olemas, täiuslikult sulav, kollane, kollaseim.
linnud, kuulinnud. linn, kuulinn.
ma ei ole ammu näinud, kui olen üles vaadanud.
täna on hea, kollane öö.